Copy of klastrid

Tänapäeva tootmist iseloomustab tellimuste mitmekesisus, nende täitmise suhteliselt lühiajaline kestvus ning klientide järjest kasvavad ootused kvaliteedile. Et olla konkurentsivõimeline tuleb pidevalt jälgida globaalseid trende tööstuses, millisteks eeskätt on:

Lisaks globaalsetele eesmärkidele on ettevõte lausa kohustatud pöörama pidevalt tähelepanu:

Kirjeldatud tegevused loovad vajaduse tootmistegevuse innovatiivseks arenduseks ehk tootmistehnika probleemvaldkonnaga tegelemiseks tootmisettevõttes. Innovatiivsete eesmärkide teostumine ettevõttes toimub lähtudes ettevõttekesksete tegevuste arenduse, mis hõlmab kahte poolust: tehnoloogilist ja metodoloogilist. Tehnoloogiline areng ettevõttes toimub peamiselt uute kasutuselevõetavate seadmete, tehnoloogiate ja infosüsteemide kaudu. Metodoloogiline areng seevastu on peamiselt seotud uute juhtimismeetodite, organisatsiooniliste struktuuride, planeerimismeetodite, tugi- ja põhiprotsesside arenduse ning infotehnoloogiliste vahendite kasutamisega.

Selles peitub tootmise olemus tänapäeval, mida tuleb teada, osata leida ajakohaseid eesmärke, arvestades ettevõtte arengut ja arengu dünaamikat ning mis veelgi olulisem – viia läbimõeldud ja ettevalmistatud arengud lõpule

Reeglina kõik masinaehituslikud projekteerimise ülesanded algavad toodete defineerimise või nende kirjeldamise protsessiga. Kirjelduse olemus ja ulatus sõltub juba konkreetselt lahendatava ülesande laadist. Kirjeldusmeetodeid on väga palju ja oma olemuselt on nad üsnagi erinevad. Toote kirjeldus on valmistustehnoloogia projekteerimise aluseks, mis omakorda on juba lähtematerjaliks kogu tootmise planeerimisele ja korraldamisele. Sisuliselt toode on primaarne, tootmisprotsess ja tootmissüsteem aga sekundaarsed. Viimased peavad olema just niisugused, et saada tarbija nõudmisi igakülgselt rahuldav produkt.

1.2. TOOTMISPROTSESSI DEFINITSIOON

Tootmine kujutab endast transformatsiooniprotsessi (T ) , mille tulemusena sisendid (I) muundatakse väljunditeks (O) (vt. joon. 1.3.)

T : I ==> O .

TOOTMISE PÕHIOLEMUS: Tootmine kujutab endast transformatsiooniprotsessi, mille tulemusena sisendid (tooraine, energia, intellektuaalsed ressursid, informatsioon jms) muundatakse soovitud väljunditeks (masinad, seadmed, mehhanismid, aparaadid, pooltooted, detailid, energia, informatsioon jms).

Tootmisprotsess on tegevuste kogum (valmistamine, koostamine, viimistlemine, mõõtmine, kontroll, transport, ladustamine, juhtimine jne), mis peab tagama lähteülesandele vastava (kuju, mõõtmed, funktsionaalsed omadused, kvaliteet jne) valmistoodangu saamise.

I T O

Joon. 1.3 Tootmise põhiolemus

Tootmisprotsessi teostamisel sisenditeks on :

- tooraine,

- energia,

- intellektuaalsed ressursid,

- informatsioon.

Tüüpilisteks väljunditeks aga on :

- masinad, seadmed, mehhanismid;

- pooltooted,

- detailid,

- informatsioon.

Tootmisprotsess on tegevuste kogum ( valmistamine, transport, ladustamine, mõõtmine, kontroll, koostamine, juhtimine), mille tulemusena materjalid ja pooltooted muudetakse ülesandele vastavaks valmistoodanguks.
Tehnoloogiliseks protsessiks nimetatakse tootmisprotsessi osa , mis on otseselt seoses toodetava eseme olukorra järkjärgulise muutmisega.
Tehnoloogiline protsess liigendub toorikute tootmise , termilise töötluse, mehhaanilise töötlemise ja koostamise tehnoloogilisteks protsessideks.
Mehhaanilise töötlemise tehnoloogilise protsessi all mõistetakse tooriku olukorra ( s.o. geomeetrilise kuju, mõõtmete, pinnakvaliteedi ) järkjärgulist
muutmist, mille tulemusena saadakse tehnilistele tingimustele vastav valmisdetail. Koostamise tehnoloogiline protsess on seotud nii toote elementide järkjärgulise liitmisega koostuks ( sõlmeks - sõlmkoostamine ) kui ka alamkoostude ja üksikute detailide liitmisega tooteks ( üldkoostamine ).
Termilise töötlemise protsessis muutuvad materjali struktuur ja omadused.
Üksiktootmise puhul tootmisfunktsioon on väljendatud tehnoloogilise seosena sisendite ( X₁,X₂,X₃,........... ,Xn ) ja väljundi Xo vahel alljärgnevalt :
Xo = f(X₁,X₂,X₃,........... ,Xn),
kus n - sisendite arv tootmisprotsessi kulgemiseks.
Tootmisprotsessi iseloomustavateks tüüpilisteks parameetriteks on toodangu kvaliteet, tootlikkus, valmistamise omahind, aga ka nn. marginaalne tootlikkus, milline väljendab ühe sisendsuuruse võimet suurendada kogu tootlikkust:
Xo/X1,....... ,Xo/Xn.

1.3. SÜSTEEMI DEFINITSIOON

Süsteem on üksteisega seaduspärases ühenduses olevate nähtuste või elementide kogum.
Süsteemiks nimetatakse elementide hulka, millised omavad kindlaks määratud seoseid ja suhteid ning mis moodustavad ühtse terviku ja alluvad teatud kindlatele juhtpõhimõtetele.
Süsteemid võivad olla avatud või suletud. Avatud süsteemid vastupidiselt suletutele omavad seoseid väliskeskkonnaga. Tootmissüsteemid kuuluvad kõik avatud süsteemide hulka. Teatavatel juhtudel võib neid tinglikult vaadelda suletud süsteemidena, mis omavad fikseeritud ressursse ( instrumentide arv instrumentaalsüsteemis, töödeldavate detailide arv süsteemis, tööpingid koos oma tehnoloogiliste võimalustega, jne.)
Süsteemi mõiste täpsemaks selgitamiseks on esitatud tema neli definitsiooni.

1. Abstraktne definitsioon. Süsteem on fikseeritud arvuga kindlate elementide või komponentide kogum, millised omavad omavahelisi seoseid.

2. Struktuurne (v. staatiline) definitsioon. Süsteem on kindlate komponentide kogum , millised omavad omavahelisi seoseid, taotlevad ühte või mitut püstitatud eesmärki ning mis on sõltuv konkreetsest väliskeskkonnast.
3.Transformatiivne ( v. funktsionaalne ) definitsioon. Süsteemi sisendid omistatakse teda ümbritsevast väliskeskkonnast. Süsteem muundab need väljunditeks ettenähtud funktsionaalsete omadustega, tagastab ümbritsevasse keskkonda ja püüab teostada ümberkujundusprotsessi maksimaalse tootlikkusega.
4. Tehnoloogiline ( v. dünaamiline) definitsioon. Süsteem on protseduuride kogum, milles kõik täidetavad ülesanded esitatakse ajaliste, loogiliste ja tehnoloogiliste seostena.

Lähtudes eeltoodust võib esitada süsteemide kolm põhilist kategooriat , millisteks on:
- süsteemi elemendid e. süsteemi substants ;
- süsteemi struktuur e. süsteemi organiseerunud või korrastatud vorm ;
- süsteemi protsessid e. süsteemi elementide ja struktuuri baasil teostatavad
transformatsiooni protsessid.
Süsteemi elementidel on omadused, milliseid iseloomustatakse mitut liiki parameetrite ja nende väärtustega. Süsteemi elemendid võivad moodustada kooslusi, millisteks on näiteks moodulid, üksused või alamsüsteemid. Nendel kooslustel on ühtne või lähedane tehnoloogiline või funktsionaalne ülesanne. Süsteemide formeerimise hierarhiline skeem on kujutatud joonisel 1.4. Toodud skeem on süsteemi kirjeldamise abstraktne vorm. Paigutades selle hierarhilise skeemi sõlmedesse konkreetsed komponendid koos neid iseloomustavate suuruste ja parameetritega, saadakse süsteemi nn. reaalne esitus. Koosluste moodustamise aluseks on ühtne territoorium, ühtne funktsioon, ühte liiki komponendid, vms.
Süsteemi abstraktne kirjeldus näeb välja alljärgnev:

S = { N , A, T , F , P} , kus

N - süsteemi elementide nimed ;
A - atribuutide kogum süsteemi elementide kirjeldamiseks ;
T - süsteemi struktuur ;
F - funktsionaalsete seoste kogum süsteemi elementide vahel;
P - süsteemis teostatavate protseduuride kogum .
Süsteemiteooriast lähtudes , kuuluvad nende uurimise ja väljatöötamise valdkonda järgmised põhitegevused:
a) süsteemi analüüs - välja selgitada T , I ja O olemus, tuues esile nende
komponentide tunnusjooned, alternatiivsed variandid ja võimaluse korral ka
kasutamishinnangud;
b) süsteemi ekspluatatsioon - ette on antud T ja I , määrata tuleb kõik
vajalik, mis puudutab väljundit O ;
c) süsteemi inversioon - ette on antud T ja O , määratleda tuleb kõik vajalik,
mis on seotud sisendiga I ;
d) süsteemi süntees - teada on kõik sisendid I ning väljundid O ; leida tuleb
kõige sobivam süsteemi variant T ;
e) süsteemi optimeerimine - leida I, O ja T nii, et etteantud kriteeriumite järgi
süsteemi töö väljundväärtused oleksid optimaalsed.

2. TOOTMISETTEVÕTTE ORGANISATSIOON JA JUHTIMINE

2.1. TOOTMISETTEVÕTETE ORGANISATSIOONILISED VORMID

Tootmisettevõtte organisatsioonilise struktuuri aluseks on nn. " äriketi " realiseerimine. Ärikett tootmises sidustab omavahel tootmist abistavad,
kindlustavad ja teostavad lülid (vt joon. 2.1) . Nendeks on eelkõige turu-uuringud, tootearendus, tootmisprotsessi teostus, toodetud kaupade
kohalevedu ja ladustamine, ning hooldus - ja remonditeenuste osutamine.

Turu-uuringute eesmärgiks on müügipotentsiaali, turusegmendi, turuhõive võimaluste ning turu dünaamika hindamine. Selle eesmärgiks on mõõdukalt detailse pildi loomine firmas toodetavate toodete müügipotentsiaalist ning edasiste tegevusstrateegiate väljatöötamine turgude hõivamise valdkonnas. Vähem tähtsustada ei tohi ka teisi äriketi lülisid, milliseid põhjalikumalt käsitletakse edaspidi. On teada, et ükskõik missugune kett on tugev ja terve vaid siis, kui kõik tema lülid on piisavalt tugevad ja terved.

Joon. 2.1 ÄRIKETT - KUI ETTEVÕTTE TEGEVUSLIKKUSE REALISATSIOONI VORM

KAS TEIE ETTEVÕTTE KETI LÜLID ON TUGEVAD ?
MULISED ON VEEL HETKEL LÜLIDE NÕRGAD OMADUSED?
KAS ON OLEMAS LÜHI- JA PIKAAJALISED STRATEEGIAD LÜLIDE TUGEVDAMISEKS NING LÄBI LÜLIDE KOGU KETI VASTUPIDAVUSE JA KVALITEEDI TÕSTMISEKS ?

Tootmisettevõtte organisatsioonilised vormid

Ärikett realiseerub organisatsiooni ja juhtimise erivormina, mille baasesindajateks on (vt joon. 2.2):

funktsionaalne organisatsiooni struktuur,
tootele baseeruv struktuur,
divisjonidel baseerub struktuur,
maatriksstruktuur.

Kõik organisatsioonilised struktuurivariandid omavad oma kohta majanduses ja loomulikult võivad olla väga paljudes variantides modifitseeritud, sõltuvalt organisatsiooni suurusest, personali oskustest ja teadmistest, juhtkonna nägemustest, traditsioonidest, tegevuseesmärkidest jpm.
Võib öelda, et igal ettevõttel on oma struktuur, mis annab ka näo sellele ettevõttele ja paljuski määrab ära tema sisemise kommunikatsiooni ja protsesside kulgemise.

Baasstruktuuridel (vt joon. 2.2) on oma üldised rakendusvaldkonnad ja eelistused. Funktsionaalne struktuur on omane suhteliselt püsiva toodangu ja tootmiskorralduse puhul. See on mõnes mõttes klassikaline hierarhiline struktuur, kus on oma tegevuskesksed allüksused, mis võivad jaguneda veelgi väiksemateks struktuuriüksusteks. Lähtudes konkreetsest olukorrast (ettevõttest, tegevustest), võib struktuuri kasvatada horisontaalsuse suunas või siis sügavuti. Esimesel juhul on tüüpiliselt tippjuhtkonna vahetus alluvuses palju allüksusi. Teisel juhul on määratletud nn "olulisemad" valdkonnad (ka juhid) ja selle konkreetse tegevusvaldkonna alla allutatud lähedasi tegevusi, mis on koondatud omaette struktuursetesse allüksustesse. Tootel baseeruvat struktuuri iseloomustab nn tugiprotsesside ühildamine ja tootmistegevuse korraldamine toote- või tooterühmade keskselt. Sellisel loogikal on võimalik organiseerida ka nn kontserni tüüpi ettevõtteid, kus üldjuhtimise funktsioonid on koondatud emaettevõttesse. Tütarettevõtted tegelevad toomise ja tellimuste käsitlemisega oma konkreetses valdkonnas. Divisjonidel baseeruv struktuur on käsutusel põhiliselt suure töötajate arvu ja kogutoodangu mahtudega organisatsioonides. Tegevused on reeglina lahus ka geograafilises dimensioonis.

Maatriksstruktuur on oma iseloomult väga paindlik ja projektikeskne. Tüüpiliselt sellist struktuuri käsutatakse pidevalt varieeruvate tootmistellimuste puhul, mis kordselt täidetakse, kusjuures nende kordumine ei pruugi aset leida. Selline organisatsioon nõuab laialdasi teadmisi ja oskusi töötajatelt. Töötajad ei ole kinnistatud töökohtadele vaid projektimeeskonnad komplekteeritakse pidevalt uuest sõltuvalt tellimuse iseloomust (mahud, kestvus, toote keerukus). Rakenduse eesmärgiks on lühendada tellimuse täitmise aega.
Ettevõte on allüksuste kogum, mis peab vastama strateegiast tulenevatele teenistuslikele eesmärkidele. Ettevõtte tegevusstrateegia määratleb ära äriketi olemuse, so äriketti kuuluvad lülid. Näiteks kui olema orienteeritud allhanke tööde teostamisele, siis reeglina toote arenduse osakond (R&D) ettevõttes puudub. Ostu-müügitegevusega intensiivselt tegutsevas ettevõttes on aga loogiline oma logistikaosakonna loomine. Logistikaosakonna eesmärk võib olla ka pooltoodete transportimise korraldamine ettevõtte siseselt ja valmistoodangu ärasaatmise organiseerimine kliendile.
Allüksuste paigutus organisatsioonis ja nendevahelised sidemed ning seosed moodustavad ettevõtte struktuuri.
Seega organisatsiooni arenduse juures on oluline alljärgnevate küsimuste
lahendamine:

tüüpstruktuuri valik,
struktuuri spetsifitseerimine vastavalt oma vajadustele,
allüksuste tegevuseesmärkide määramine ja nendele ülesannete püstitamine, ülesannete konsolideerumine allüksuste vahel (tuleb vältida ülesannete dubleerimist),
seoste ja infovoogude määratlemine allüksuste vahel (info tekke kohad, et oma ülesandeid täita, info edastamise köhad ülesannete täitmise raporteerimiseks).

Ettevõtte struktuur peab vastama ettevõtte tegevustele konkreetses ajas ja ruumis ning võimaldama paindlikult realiseerida protsesse ettevõtte strateegia elluviimiseks ja plaaniliste ülesannete täitmiseks.

Organisatsioon on kui terviklik süsteem, mida on tarvis tema ratsionaalseks funktsioneerimiseks oskuslikult, kiiresti ja efektiivselt juhtida. See tähendab, et organisatsiooni koosseisu kuuluvad funktsionaalsed allüksused (osakonnad, bürood, tsehhid, jaoskonnad, laborid, jms) peavad teadma oma teenistuslikke ülesandeid, neil peab olema kättesaadav informatsioon oma ülesannete täitmiseks ning nende tegevus (tegevusetus) ei tohi saada takistuseks teistel allüksustel oma konkreetsete ülesannete tähtajaliseks täitmiseks.

Juhtimine on organisatsioonide või süsteemide funktsioneerimise aluseks. Juhtimisskeemi all mõistetakse kindlaksmääratud tingimuste kogumit, mis tugineb saadud informatsioonile, eesmärgiga alal hoida, samuti edendada ning parandada organisatsiooni või süsteemi funktsioneerimist.

Joon. 2.2 ORGANISATSIOONI JA JUHTIMISE ERIVORMID

2.2 JUHTIMISE TÄHTSUS JA TÄHENDUS

Terminile "juhtimine" pole tegevusena täpset definitsiooni, kuigi kasutusel olev klassikaline tõlgendus pärineb Henri Fayol'lt. Tema pakutud üldine määratlus on kehtiv ka nüüd 21. sajandil, ning seda on mitmete hilisemate autorite poolt modifitseeritud:

"Juhtida tähendab teha prognoose ja planeerida, organiseerida, jagada käske, koordineerida ja kontrollida." H. FAYOL (1916)

"Juhtimine on sotsiaalne protsess... see protsess koosneb.... planeerimisest, kontrollist, koordineerimisest ja motiveerimisest."E F L BRECH (1957)

"Juhtimine on tööprotsess, mis esialgu on kõige parem lahata juhtimisfunktsioonide analüüsi abil."

"Viis peamist juhtimisfunktsiooni on: planeerimine, organiseerimine, personaliga varustamine, juhtimine ja suunamine, ning kontrollimine."

KOONTZ ja O'DONNELL (1976)

Juhtimine on protsess, mis võimaldab organisatsioonidel saavutada oma eesmärke planeerimise, organiseerimise, ressursside kontrollimise abil, hõlmates ka töötajatesse panustamist.

Juhtimine võtab arvesse kuute tegevust:

a) Tehnilised tegevused, näiteks tootmine;

b) Kommertstegevused, näiteks ost ja müük;

c) Finantstegevused, näiteks kapitali kindlustamine;

d) Turvategevused, näiteks omandi valvamine;

e) Raamatupidamislikud tegevused, näiteks finantsinfo muretsemine;

f) Juhtimistegevused, näiteks planeerimine ja organiseerimine.

2.2.1 JUHTIMISSKEEMID

Juhtimine on tehnilis-majanduslike organisatsioonide või süsteemide funktsioneerimise aluseks. Juhtimisskeemi all mõistetakse kindlaksmääratud toimingute kogumit , mis tugineb saadud informatsioonile , eesmärgiga alal hoida, samuti edendada ning parandada mingi objekti või süsteemi funktsioneerimist.

Juhtimisskeemide väljatöötamise ajaloolised etapid on kujutatud joonisel 2.3. Arengu peasuunaks on olnud otsustuste ja vastutuste viimine pidevalt tootnus -või teostusprotsessile lähemale. See eeldab kompetentsuse taseme pidevat suurenemist, kusjuures ka operatiivsus pidevalt suureneb. Juhtimisskeemide väljatöötamise üldprintsiipideks on :

1) määrata kindlaks juhtimise eesmärk ;

2) töötada välja juhtimise kontseptsioon, püüdes minimiseerida juhtimistasandite arvu;

3) prognoosida võimalikke mõjusid ja vastumõjusid juhtimisstruktuuri loomisel ja realiseerimisel, püüdes tagada piisav paindlikkus nende mõjude arvestamiseks;

4) juhtimissüsteem peab olema adaptiivne, s.t. võimeline muutma oma struktuuri ja funktsioone vastavalt omandatud kogemustele, saavutatud tulemustele, aga ka struktuuriliste ja funktsionaalsete muutuste puhul.

Tüüpiliseks ettevõtte üldjuhtimise skeemiks on hierarhiline juhtimisstruktuur. Hierarhiline juhtimisstruktuur on hästi kasutamiskõlblik suhteliselt stabiilsete süsteemide puhul. Taolise juhtimisstruktuuri näide ettevõtte töö juhtimiseks ja koordineerimiseks on kujutatud joonisel 2.4. Kõrvuti juhtimistasemetega on esitatud ka põhiülesanded , mille lahendamiseks või täitmiseks need tasandid on ette nähtud.
Tänapäeva praktilist elu iseloomustab kiire tempo, millega kaasnevad pidevad muutused majandusstruktuurides. Seetõttu juhtimisskeemidelt nõutakse ka suurt paindlikkust ning adaptiivsust. Valmistatavate toodete nomenklatuursus on tavaliselt suur, tootmise ettevalmistamise ja tootmisprotsessi teostamise ajad aga peavad olema lühikesed. Valmistades uut toodet on teda pidevalt vaja täiustada, kontrollida kvaliteeti kõikides tootmise ja projekteerimise etappides ning lõppkokkuvõttes tuleb olla äärmiselt paindlik ning kiire reageerimisega kliendi nõudmiste ja soovide suhtes. Sellistes olukordades hierarhilised otsustusskeemid ennast hästi ei õigusta. Seetõttu käesoleva sajandi 90-ndatel aastatel projekteerimise ja valmistamisega seotud toimingute juhtimiseks on ennast hästi õigustanud nn. projektgruppide baasil realiseeritud süsteemid. Ühe sellise juhtimisstruktuuri praktiline näide koos kavandatud tegevustega on kujutatud joonisel 2.5. See on tüüpiline maatriksstruktuur, kus juhtimistasandid ja - tegevused on liigendatud nii mööda vertikaale kui horisontaale. Taolisi võrkstruktuure iseloomustab sidemete paljusus. Nende edasiarendamiseks on nn. isereguleeruvad (intellektuaalsed) juhtimisskeemid, kus lisaks sidemete paljususele on täiendavalt ka arvestatud sidemete ja seoste dünaamilisusega e. paindliku deformeerumisega vastavalt konkreetsetele vajadustele ( vt. joon. 2.3.). Intellektuaalsete juhtimissüsteemide väljaarendamisele ja vastava teooria väljatöötamisele pööratakse maailmas kaasajal väga palju tähelepanu.

Joon. 2.3 Organisatsiooni areng ettevõtte juhtimises

Joon. 2.4 Hierarhiline juhtimisskeem

Joon. 2.5 Projektijuhtimise skeem

2.2.2 STRATEEGILISE JUHTIMISE VÕTMEKÜSIMUSED

Strateegiline juhtimine tähendab sageli konfliktsete jõudude lepitamist, mida läheb vaja strateegia formuleerimisel ja täideviimisel, kokkulepitud eesmärkide arendamisel, elujõulise struktuuri kohandamisel ja väliskeskkonna nõudmiste rahuldamisel.

Thompson, Arthur & Stricland, A.J. (1990), Strategic Management: Concepts and Cases, Richard D. Irwin

2.2.3 EESMÄRGIKESKNE JUHTIMINE (MANAGEMENT BY OBJECTIVES - MbO)

MbO on vahend organisatsiooni eesmärkide nagu kasum ja kasv integreerimist individuaalsete juhtide vajadustega panustada organisatsiooni ja nende endi arengusse. Süsteemi eesmärgikeskne juhtimine püüab seetõttu organisatsiooni juhtimisel äritulemuste saavutamiseks leida ühist eesmärki ja arengusuunda .

Olulisemad MbO tunnusjooned on:

i. see keskendub pigem tulemustele (süsteemi väljunditele) kui tegevusele (süsteemiprotsessile),

ii. see areneb loogiliselt korporatiivsest planeerimisprotsessist, teisendades korporatiivsed ja osakondlikud eesmärgid individuaalseteks mänedžeri eesmärkideks,

iii. see püüab parandada juhtimise efektiivsust.

MbO TSÜKKKEL

Enamik organisatsioone määratleb pikaajalised eesmärgid järgmistes valdkondades:

i. Kasumlikkus

ii. Turuosa

iii. Müügimaht

iv. Tootmine

v. R&D

vi. Laoseis

vii. Ressursimajandus (rahavood, tööjõud, tehnoloogia)

Humble, J.W. Improving Business Results, McCraw Hill

2.2.4 KOMMUNIKATSIOON ORGANISATSIOONIDES

a) Mida me peame kommunikeerima?

b) Millal me peaksime kommunikeerima?

c) Kellega me peaksime kommunikeeruma?

d) Kuidas me peaksime kommunikeeruma?

Info liikumine organisatsioonides

Infovõrgud on enamikes organisatsioonides põhiliselt vertikaalsuunalised, milles on vähesed horisontaalsed integreeruvad mehhanismid nagu komiteed. Mõned organisatsioonid lubavad ka horisontaalseid kõrvalharusid, milledel on vertikaalsetega võrdne tähtsus.

Vertikaalne kommunikatsioon. Enamikes organisatsioonides kasutusel. Täpsemalt öeldes liiguvad juhendid, info, plaanid allapoole, ning töötajate genereeritud ideed, ettepanekud, kommentaarid ja kaebused ülespoole. Info allapoole liikumine saavutatakse juhtimisahela kaudu, samas ülespoole liikumise saavutamiseks kasutatakse töögruppide nõupidamisi ja kaebuste esitamise protseduurireegleid.

Külgsuunaline kommunikatsioon. Teostatakse osakondadevaheliste nõupidamistena või komiteede kaudu. Tegemist on ratsionaalse ja järeleproovitud lahendusega. Kui organisatsioon on oma tegevuses orgaanilisem, siis see saab külgsuunalisest (lateraalsest) infovahetusest sama eriala spetsialistide või sarnaste ülesannete täitmisega tegelevate töötajate suuremat kasu.

KOMMUNIKATSIOONIVÕRGUSTIKUD

SISSEJUHATUS